peale selle, et ma ei saa ka enam teha seda nalja: "Süüa tahad? Söö siis sealt maast", millele Katre vihjas, ei saa ma ka teha märkusi stiilis: "see tüdruk on küll seeliku selga unustanud panna". sest minust on saanud see tüdruk. ostsin endale väikse seeliku, mille ma pidin veelgi üles kerima hommikul, et ratta selga saada.
muidu töötan, aga sellest ma vist ei tohi kirjutada, sest ma olen allkirjastanud konfidentsiaalsuslepingu. töötamisega seoses, nüüd, kus ma hakkan juba katseid tegema, siis ma elan hirmu tähe all. laboris ja juhendajaga vesteldes on mul ees paanikat täis nägu, et kas ma ikka teen kôike ôigesti ja kas ma ikka sain aru, mis ma tegema pean. see tekitab minu juhendajas muidugi rôômu, vähemalt tundub nii, kui ta tuleb ja teeb: "Haha!" ja kui ta midagi küsib stiilis: "are those data sheets ready?", siis mu nägu vôtab ôudusest moondunud ilme, kuni tuleb välja, et ta ainult naljatles. oh, elu on nii raskeks läinud!
*ärge üritagegi, seda nalja môistab vist ainult Katre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment