mul oli just imeline hommikusöök (no mitte just, ma pidin rattaga tööle väntama): vorstivôiLEIB ja kohuke! KOHUKE! ja LEIB! kas te olete vahel märganud, kui ilus on leib. ta lebas taldrikul, tume ja täiuslik. tahtsin teda vôtta, aga ei raatsinud, lihtsalt vaatasin. imetlesin tema täiuslikke vorme. väga ôrnalt hammustasin väikese tüki ja asetasin ta hellalt taldrikule tagasi. vaatasin teda veel. siis vôiasin teda ja katsin vorstiga. ta oli endiselt suurepärane.
môni asi on lihtsalt nii suurepärane. ja môni asi on veelgi rohkem. näiteks see, kui su parim sôber, keda sa pole juba 43 päeva näinud, tuleb maha lennukilt. need esimesed emotsioonid, ma peaaegu poetasin pisara (vôi siis pigem kose) suurest rôômust. ma peaaegu poetasin isegi praegu pisara sellele môeldes. aga tagasihoidliku eestlasena surusin selle hellusehetke muidugi maha. (ka praegu) selle südamelt ära saades, ma peaks tegelt tööle minema, et siis pärast vabalt hängida ringi ja nautida igat hetke koos. kahjuks on Katre siin ainult nädal aega. äkki mul ônnestub teda veenda Norra emigreeruma, nii neljaks kuuks. loodan parimat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment