it`s true, you don`t see me blog very often

oeh, blogi pidamine on raske, sest siia tuleb ju kirjutada. mulle meeldib rohkem ræækida ja niisama nostalgitseda. oma peas. ja yldse k6ik vist tahavad rohkem teada Norrast ja norrakatest. 6nneks on reede ja keegi ei tøøta. reede suvel on nagu rahvuspyha, tøøl on ainult tudengid, kes ka muidugi midagi ei tee. (nüüd on vahepeal juba esmaspäev saabunud ja olen leidnud täpitähed)
no igatahes, eelmine nædalavahetus kæisin peol (yhes tudengite majas), mis toimus reedel, aga kuhu ma jæin kogu nædalavahetuseks. pererahvas oli lihtsalt nii s6bralik. lahkusime, kui hais juba hakkas teisteni j6udma.
peol saime teada, et Norras on ainult 3000 aidsihaiget. ja noormees, kes meile seda ræækis, oli ka just 2 nædalat tagasi lasknud end kontrollida. tæitsa terve. ta mainis ka æra, et Eesti ja Venemaal saab kohe aidsi, aga siin, Norras, on see v6imatu. heal juhul v6ib siit saada klamyydia.
norrakatest veel. nad on væga v6rd6iguslikud. sain sellest aru, kui kæisin oma juhendajaga puid toomas katsete tarvis. tôime neid Sarpsborgist (umbes tunni aja kaugusel Åsist), külmakambrist, et panna nad instituudi külmutisse. puud olid umbes 50 kilostest kottides (ma pole päris kindel, ma olen ju nôrk). no igatahes, jôudnuna tagasi Åsi, ütles mu juhendaja Erik, et me vôiks teha nii, et mina olen külmakambris, kuna mul on kombenesioon, tema viskab mulle kotte ja mina panen nad külmikusse. minu hädise naeru peale arvas ta, et eks me vôime ju eraldi ka kotte sinna tassida. ja nii oligi. ma töötan muidu metsandusinstituudis ja siin on teisi mehi ka peale mu juhendaja. ja mehed ei ulata siin kunagi kätt, kui sa ukerdad mööda kive alla, et ujuma jôuda. siin on sellised kivised ja mägised rannad. vesi on ka kohe sügav, ei pea kôndima kilomeetreid, et ujuda. minu jaoks on see nii harjumatu, sest ma alati venitan hästi kaua enne, kui ma ennast märjaks kastan, sest vesi on ju tavaliselt külm.
aga muidu on norrakad väga sôbralikud. mitte just väga avatud ja ei tule ise sinuga vestlema. peo ajal näiteks, nad jutlevad viisakalt, aga siis leiavad mingi vabanduse ja lähevad oma sôpradega hängima. mina môistan seda hästi, ma ise teen ka nii. aga saksa tüdrukute jaoks on see müsteerium. nemad leiavad, et kui nad baaris hakkavad noormehega vestlema, siis nad jäävadki kogu ôhtuks rääkima. isegi kui neil ei ole ühist teemat, siis nad ostivad nii kaua, kuni leiavad.
aga ônneks mina ja Laura oleme end juba sisse söönud ühte üliôpilaste gängi (vt. ülevalt). nädalavahetus algas peoga ja jätkus LOTR-iga, möödus samas kohas, kus eelmine.
Smell Ya later!